Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Sünnipäevaplaanid

Kes Minni-temaatikaga ja kes muidu suures mängutoas miljon-triljoni külalisega ja mõni tähistas üldse lapse esimest sünnipäeva spa-puhkusega.

Tol hetkel mõtlesin, et ma olen vist ainukene, kes ei viitsi mingit suurt teemapidu kokku klopsida miljoni külalisega, vaid kutsusin oma pere ja paar sõbrannat lastega ning tegime oma kodukootud sünnipäeva, kus grillisime ema aias. Ka seekordne sünnipäevapidu tuleb tagasihoidlik. Lapsel on ju tegelikult savi, kas ma kulutan tema sünnipäeva pidamiseks euro või miljon eurot. Ta ei saa nagunii suurt aru, mis asi see sünnipäev on ning sel põhjusel teeme täpselt samasuguse kodukootud sünnipäeva pere keskel mõne sõbranna ja nende lastega.

Piiga küll võtab mänguasjad tänuga vastu, aga mingi hetk rändavad nad nagunii kusagile kasti. Hoopis teisiti on kallidega. Kui vanasti ta nõudis kallistusi sõnadega „kaggum-kaggum“, siis nüüd on „kalli-kalli“ väga hästi selge ning neid nõutakse kõikide pereliikmete käest mitu korda päevas ja enamgi. Ainus suur kulutus siis spetsiaalselt Piigale saab olema tort, mille hoidu tellin, sest pean tunnistama ausalt, et minu oskus kooki küpsetada on väga nigel.

Teiseks on taaskord päevakorras igasugused kingituste-küsimused. Olen öelnud, et kingitusi meil vaja ei ole. Lapsel on ju reaalselt kõik olemas, mis on talle normaalseks arenguks vajalik ning igasugust jama ma ka oma elamisse ei taha. Sellest hoolimata nõutakse pidevalt kingituste nimekirja. Seega ma nuputangi, mis võiks see imevidin olla, mis Piigale pikemas perspektiivis kasu tooks arendamise mõttes ja millega ta ka rohkem kui korra mängiks. Ma ei tea, mis vajadus on inimestel teistele inimestele kingitusi kokku osta, kui öeldakse, et neid ei ole vaja. Kas see tähendab seda, et tänapäeva kommertsmaailmas enam muud moodi ei osatagi armastust välja näidata kui igasugu nodi kokku tassides?

Lapsel ju ei ole vahet, kas talle tuuakse midagi või mitte. Ses suhtes, et praeguses vanuses ei oska ta nagunii puudust tunda sellest, kas keegi tuleb kingitusega teda õnnitlema või niisama. Ta ikka rõõmustab, kui näeb oma tuttavat inimest: vanaema, tädi või mõnd onudest, keda muidu harva kohtab.

Lisaks Piiga sünnipäevale on vaja mul mõelda ka sellele, kuidas Mehele sünnipäev korraldada :D Piiga juhtus nimelt sündima täpselt päev pärast Mehe sünnipäeva. Mäletan siiani, kuidas istusin kergete valudega haiglas, kui Mees kodus oma sünnipäeva tähistas. Mul ei olnud teda mõtet haiglasse kutsuda, sest arst arvas toona, et tegudele niipea ei jõua. Lisaks oli vaja lapsevoodi kokku panna ning seda Mees koos ühe sõbraga tegigi. Kui kord siis veed peale südaööd valla pääsesid ning sünnitustegevus hakkas, jõudis ka Mees õigeks ajaks kohale, et Piiga sündimisest osa saada. Mäletan veel siiani, kuidas sünnitustoas jalutades päikesetõusu vaatasin. Kergelt oli maad katmas kaste ja kastepiisad sillerdasid päikeses. Ilus päev sündimiseks.

Kui Piigal on kingitustest savi, siis Mehele tahtsin see aasta küll kingituse teha. Ma ei ole talle kunagi varem sünnipäevakingitust teinud ja seekord siis mõtlesin, et teen erandi. Meil ei ole peres kombeks teineteisele tähtpäevade puhul kingitusi teha, vaid pigem käime koos söömas ja õhtut nautimas. Seekord aga jääb see traditsioon ära, sest pean tööl olema ja mõtlesin, et kuna Mees on kirglik harrastuskalastaja, siis oleks tore talle kalastusasju kinkida. Mina võhikuna sain lõpuks kalatarvete poes müüjale selgeks teha, et mis asja ma otsin, aga kui te küsite, mille ma siis Mehele ostsin, siis võitegi vastust ootama jääda. Ma nimelt unustasin ära, mis selle vidina nimi on.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 11k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid