Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Iseloom kasvab

Piiga on justkui üleöö kasvanud jubedaks kamandajaks. Ei tea, kas see on taaskord mingi ealine iseärasus või arenguetapp, aga näiteks hoidu jalutades pean käima mina just seda teed pidi, mis tema. Ehk kui tema tahab käia kusagil ääre peal, siis kükitab end mannateraks, asetab oma väikese sõrme vastu seda pinda ja lausub: „Siia!“

Alguses tegi see mulle nalja, et niiviisi pannakse paika, millise ruudu, asfaldilapi või kiviääre peal ma sammuda võin, aga nüüd hakkab vaikselt kuklas häirekell lööma. Nimelt tekib küsimus: mis hetkel võib järgi anda ja mis hetkel tuleb hoida selgroogu, et seda kõike laps enda huvides ära ei kasutaks ning mulle pähe ei istuks? See käimise-lugu ei ole ju veel maailmalõpp, kui ma vahel samamoodi kividel turnides nagu Piiga sammun. Kuigi enamasti ma siiski peale paari sammu tagasi omale rajale naasen.

Ma ei arva, et lapsi peaks keelama vaid keelamise nimel, kuid piirid on vajalikud. Samas aga on vaja ka piisavalt vabadust anda lapsele, et ta õpiks ise otsustama ja katsetama ja valikuid langetama. Väikese lapse nagu Piiga puhul on tegemist väikeste valikutega. Nagu näiteks: millisesse kahest porilombist oleks parem minna, millised jalanõud jalga panna või milline kleit selga. Ma pean oluliseks seda, et Piiga juba väikesest saati suudaks langetada otsuseid.

Mees ei suuda mul seda siiani ja ometi on tegemist juba suure inimesega. Näiteks, kui ma küsin, mida õhtusöögiks teen, siis saan vastuseks: „Ma ei tea,“ sama vastuse saan ka siis, kui küsin, mida nädalavahetusel teeme või millal maale läheme. Kui lasen tal paari erineva asja vahel valida, siis ta näiliselt nagu mõtleks ja valiks, aga asi lõppeb ikka sellega, et annab otsustamise mulle üle. Ma ei tea, kas see on tal mingi imelik enesealalhoiuinstinkt või ongi ta hooti otsustusvõimetu või on selline kasvatus tal, et naised dikteerivad, aga see on tegelikult päris kurnav ning tüütu nähe.

Seega ma annagi Piigale alati ette kaks alternatiivi ja lasen tal iseseisvalt valiku langetada. Ühel hetkel loodan ma seda, et ma ei pea isegi alternatiive andma, vaid ta suudab otsustada ja teab ise. Need valikud on väikesed valikud: kui teel hoidu on meil ees mitu porilompi, siis lasen tal valida kahe väikesema vahel, kuhu kolama minna. Enamasti hoidu minnes käib ta läbi pea kõik tee peale jäävad porilombid ja kuna riietus on veekindel ja jalanõud ka, siis ei ole ma siiani näinud põhjust, miks takistada lapsel neis kolada.

Osad emad satuvad kuidagi ahastusse, kui nende lapsed kasvõi varba porilombi suunas keeravad - nagu oleks tegemist millegi eriti halva ja eluohtlikuga. Minu jaoks ei ole vahet ja kui aus olla, siis ma isegi vahel kadestan Piigat, et ta ei peal jälgima neid ühiskonna poolt aktsepteeritavaid käitumisreegleid, mida keegi otseselt kirja pannud ei ole, aga mille riivamine negatiivset tähelepanu toob. Seega selle asemel, et ise samamoodi mööda porilompe hüpata nagu laps, lasen ma tal seda kõike täiel rinnal nautida ja katsetada.

Piiga on otsuste langetamisel niivõrd eeskujulik, et Mees võiks temast õppust võtta. Nii väike ja juba teab, mis talle meeldib ja mida ta tahab. Ühel päeval näiteks võttis ta enda kätte puldi ja lülitas televiisori välja. Pani puldi lauale ja teatas: „Ei puutu!“. Seejärel avaldas oma keeles ja viibetega soovi mingi asi saada. Olles soovitu kätte saanud, sai taas edasi mingit saadet vaadata. Mulle selline suhtumine meeldib: laps teab, mida ta tahab ning oskab leida vahendeid soovitu saavutamiseks. Näiteks on ta väga edukalt õppinud selgeks selle, kuidas kasutada hüppelooma ronimistoena, et saada kapipeale kolama. Kapi peal hoian asju, mis ei ole kahjulikud ega halvad, aga mida ma ei soovi, et Piiga oma valdusesse saaks, sest ta vahel ei oska üldse asjadega ümber käia.

Kuigi pikkusesse ta suurt ei kasva, on ta väga leidlik igasuguste ronimisasjade monteerimises, et saada kätte just see kapi peal olev kokaraamat, mida emme enne kasutas mõne uue retsepti otsimiseks. Tema peab ju samamoodi kõik retseptid läbi uurima ja mõni retsept isegi nii põhjalikult jääb talle silma, et see tuleb lausa raamatust kaasa võtta. Eks need muutused lapse käitumises ja mõtlemismustris ongi need, mis vahepeal rõõmust käsi plaksutama panevad ja vahel ahastusse ajavad. Praegune Piiga poolne kamandamine ja korraldamine on aga üpriski naljakas aeg.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 11k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid