Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Adenoidid ja nohu

Nüüd, tagantjärgi targemana oskan öelda, et tegelikult on see nohujama kestnud isegi rohkem kui aasta. Eelmisel kevadel jäi Piiga nohusse. Nädalate viisi muudkui kestis see nohu ja midagi olukorda paremaks ei teinud. Toona kahtlustasin ma igasuguseid allergiaid ning hakkasin nõudma perearstilt välja saatekirju erinevate arstide juurde.

Sai mõne nädala nohunädalatest hinge tõmmata, kui oli uus nohu juba platsis ning läksime arstide juurde kontrolli. Kurgu-nina-kõrvaarst tõdes, et midagi hullu siin ei ole ja soovitas ikka auru teha. Allergoloog lasi samuti teha kõik analüüsid, mis osutusid negatiivseteks. Selleks ajaks oli nohu kestnud juba viis nädalat. Mingi hetk see kadus. Lihtsalt nii äkki, nagu oli tulnud.

Sai mõned kuud hinge tõmmata ja kui oli aeg Piiga hoidu panna, siis oli korraga uus nohu platsis. Küll sai mõeldud teooriaid välja, et see on stressist ja närvidest ja ei tea millest. Hakkasin uuesti kahtlustama allergiaid ja nohu muutus vaenlaseks.

Nüüd siis selle aasta veebruaris tuli välja tõde: adenoidid. Sellest hetkest alates oleme käinud Piigaga kogu aeg soolakambris, ta saab auru ja igasugu salve ninna, mis peaksid turseid ja põletikke vähendama. Ometi ei ole suuri muudatusi võimalik märgata. Hooti lõriseb ta nagu diiselmootoriga sõiduauto, halvematel hetkedel nagu väike traktor. Siiski lõriseb ta kogu aeg. Neid lõrinaid saadavad hooti köhahood, mis on tingitud tursetest ja omakorda ärritusest ning liigsest tati eraldumisest.

Nüüdseks on Piiga operatsiooni järjekorras. Saime erakorralise aja augustisse. Võrreldes sellega, et keskmiselt on adenoidide operatsioonijärjekord aasta kanti, siis nelja kuuga lõikusele saada on tõesti päris kiire lugu. Eks natukene on meel must ka. Tahaks ju ometi, et see kord lõppeks ning Piiga taas normaalselt magada ja olla saaks. Ta norskab ning on öösiti rahutu ja see teeb hingele haiget. Mu väike inimene on muutunud vähem aktiivseks ning silmadest on kohe näha, kui tal oli halvem öö.

Ei jää muud üle, kui loota ja oodata soojemaid ilmasid, mis pidid adenoididele hästi mõjuma ning neid tagasi tõmbama panema. Saaks laps kord ka taas inimese moodi hingata ja magada. Kui aus olla, siis mulle kuluks ka üks korralik ööuni ära. Ärkan ju minagi endiselt iga Piiga piuksu ja väuksu peale ning lähen kontrollima. Neid piukse ja väukse on aga öösiti päris palju kordi.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 11k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid