Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kevadises rattatuules

Kunagi aastaid mitu tagasi otsustasime Mehega omale jalgrattad soetada. Poes oli ka parasjagu magus pakkumine ning nii saigi siis need rattad koju toodud. Käisime õhtuti koos sõitmas nii Tartu linnas sees kui selle ümber. Mees küll siiani meenutab, et tema arvates olin nagu looduskatastroof jalgrattal, sest pidevalt ma suutsin leida üles kõik kühmud ja lohud, millesse sõites siis pidevalt kukkusin, aga ma ei lasknud end sellest üldse heidutada.

Mulle väga meeldib jalgrattaga sõita. Mingi aeg hiljem jäin Piiga ootele ja jätkasime jalgrattaga sõitmist, kuigi ettevaatlikumalt. Mees ei olnud järsku nõus minema enam nendesse kohtadesse, kus ma olin mingi aeg suutnud kukkuda ja seega sõitsimegi enamasti edasi-tagasi linnas kergliiklusteedel.

Ühel ilusal õhtul, päris sügisene aeg oli juba, ootasin mina oma suure kõhuga Meest töölt koju. Ta tahtis veel mingist kohast läbi hüpata. Tunnid aga möödusid ja venisid ja mul tekkis hirm. Oli maha tulnud esimene lumekirme ning mu jalgratas, millega Mees toona tööl käis, ei olnud vastavate kummidega. Mehe rattal läks lihtsalt sisekumm tühjaks ning ta kasutas minu oma, mis nagunii seisis.

Mingi hetk tuli Mees koju. Õnnetu ja väsinud. Teatas mulle, et jalgratas oli ära varastatud ja ta oli mööda jälgesid liikunud ja proovinud asukohta kindlaks määrata, kuni ühel hetkel jälg kadus. Aku oli tal ka tühi ja politseisse helistada ei saanud.

Minu teooria oli aga selline, et tegelikult lasi Mees selle ratta meelega ära varastada, sest ta mõtles, et „mine seda hullu tea, ronib veel äkki sadulasse ka.“ Eks ta pidevalt kartis mu pärast ja tahtis mitme vati sisse mässida, et minu ja lapsega midagi ei juhtuks. Oli ju temagi nii mitu korda varem lootnud isaks saada, aga rasedused olid katkenud.

Eks mu teoorial tegelikult tõepõhja all ei ole, aga seda on hea anekdoodina rääkida ja nalja kui palju. Kui ma veel Piigat ootasin ja nägin ringi sõitvaid emmesid-issisid, kel laps oli taha tooliga kinnitatud jalgrattale, siis mõtlesin küll omaette, et vaesed lapsed! Nad ei näe ju mitte midagi peale oma vanema tagumiku. Millegipärast tol hetkel ei suutnud ma üldse ette kujutada seda, et lapsel on olemas kael ning oskus pead keerata :D

Sel kevadel aga, kui nüüd päike rohkem paistma hakkas ja hing kevadega täituma hakkas, tekkis suur igatsus uue jalgratta järgi. Nii saigi Mehega arutatud ja mõeldud ja lõpuks mulle uus jalgratas soetatud koos sellesama lapsetooliga, mille puhul enne mõtlesin, et kuidas lapsed seal istuda saavad. Poes pandi ratas kokku ja lapse panin sinna tooli, kiiver pähe ja minekut.

Ma pean ausalt tunnistama, et mul süda värises sees nii hullusti ja mõtlesin, et vist lähen järgmise ringiga kusagile kinnimajja rahustite alla, sest hirm oli suurem kui maailm. Oli ju mu kõige kallim, minu väike Piiga, minust ja mu sõiduoskusest sõltuv, et midagi temaga ei juhtuks. Seega võtsingi hoogu. Vaikselt, teosammul venides ja proovisin kodupoole vändata. Sõbranna jooksis meil kõrval ning proovis neid esimesi ühiseid harjutusi ja katsetusi pildile jäädvustada. Pean tõdema seda, et ei ole elus vist suuremat naeratust näinud kui Piigal tol päeval oli. Ta säras nagu väike päike ja koju jõudes ei tahtnud üldse enam rattatoolist välja tulla.

Minul oli samuti hea meel, aga rohkem tingituna sellest, et suutsin püsti jääda ja et laps vastu säras. Nüüd oleme paaril tiirul veel käinud ning Piiga on suur fänn. Ta võiks vist hommikust õhtuni seal toolis istuda ja maailma uudistada. Peale sõitu paneme ratta ära luku ja riivi taha ning Piiga lehvitab rattale :D Nüüd ootan kannatamatult, millal Mehe ratas talvekorterist siia jõuab ning hooldusest läbi käib, et saaksime juba kolmekesi mööda Tartu tänavaid ringi tuisata ja looduse ilu nautida.

Jalgrattaga sõitmise puhul on nii hea see vabaduse tunne: ma saan kõikjale minna, piirid sean tahtmisel endale vaid ise. Tuul sahiseb õrnalt ja lokid lehvivad tuules.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 10k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid