Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Logistiline komejant

Sellise küsimuse ees seisime meie Mehega eelmine nädal. Mees on nimelt vahel Paides öötööl. Tavaliselt, kui mina olen pidanud järgmisel päeval Tartus tööl olema, siis oleme suutnud klapitada tema töö lõpuaja ja minu oma algusaja selliselt, et oleme saanud rahulikult ema juures välja magada end ja seejärel Tartusse sõita, et ma tööle minna saaksin.

Nii on see olnud kuid. Mees on vist juba siiralt veendunud, et kui pean laupäeviti tööl olema, siis mitte kunagi enne lõunat. Igatahes pidi Mees olema ühel ilusal öösel tööl kella neljani, mis tähendab reaalselt seda, et heal juhul pool viis saab töölt minema ning seejärel magama. Minul oli aga vaja järgmisel hommikul kell kaheksa tööl olla ja nii siis läkski arutamiseks, mis oleks sobivaim lahendus.

Seda arutelu ei oleks tekkinud, kui oleks olnud tegemist mõne tavalise nädalapäevaga, kus oleksin saanud Piiga hommikul hoidu viia. Nüüd oli see aga suur probleem. Mees arvas, et tema ei jaksa peale töö-ööd küll rooli istuda ning Tartusse sõita ja mina ei tahtnud Piigat jälle loksutada. Samas teda ma endale töö juurde ka kaasa võtta ei oleks saanud. Lõpptulemus oligi see, et sõitsime kogu kupatusega Järvamaale. Mees läks tööle ja mina ning Piiga pugesime kerra.

Nelja paiku oli mul äratus ning hüppasin autosse, et Mehele järgi sõita. Piiga nohises mõnusasti tududa ning teadsin, et kui midagi on, siis ema magab kõrvaltoas ja saan rahus ära käia. Pakkisime seejärel Piiga riidesse ja asusime Tartu poole teele. Ma ei saa kurta, sest ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati nii ilusat päikesetõusu nägin. Enamasti me ju kõik magame sel ajal kodus, aga nüüd nägin ma seda päikesetõusu ja see oli maagiline.

Hommikuti mööda maanteed sõites, eemal lumist metsapiiri silmitsedes ja lumistel põldudel kitsi või jäneseid näha, see on minu jaoks pigem haruldus kui argipäev. Kui ei oleks kiiret olnud koju jõudmisega, siis oleksin meeleldi pidanud hooti auto kinni, et seda kodumaa ilu imetleda.

Tartusse jõudes olime kõik rampväsinud ning Mees ja Piiga pugesid mõlemad magama. Mina aga sättisin end tööle. Ega see kõige lihtsam olnud ja õhtul peale tööd pugesin juba enne kella kaheksat magama, ise üle kere värisedes.

Okei, selline ei ole meie argielu. Veel. Oleme arutanud Mehega linnast välja kolimist, et soetada oma maja korteri asemel. Kuidagi romantiline tundub elu maal, oma aed ja grillinurk. Ma tean, et see tähendab ka ropult tööd, sest erinevad aastaajad hoolitsevad selle eest, et aias alati midagi nokitseda oleks.

Ideaalne oleks loomulikult see variant juhul, kui meil mõlemal oleks 8-17 tööajad ja samadel päevadel nädala sees. Saaksime kenasti hakkama sama autoga. Reaalsus on aga hoopis selline, et mõlemad läheme kella kaheksaks tööle ja mina lõpetan oma tööpäeva enamasti kell 17, aga Mees alles kell 22:30. See tähendaks, et meil on perre kahte autot vaja, kui just ei taha bussiga manööverdama kukkuda.

Minu arvates ei ole veel Tartu linna ja maakohtade vaheline bussiliiklus arenenud sellisele tasemele, et oleks hea ja mugav linnast peale tööpäeva lõppu koju sõita. Autoga liikumine oleks loomulikult kõige mugavam ja saaks ka rahus peale tööd poest läbi käia. Mõte sellest, et kanda toidukotti ühes käes ning Piigat hoida kinni teise käega ja seda päris pikal teel bussipeatusest koju, tekitab juba hetkel päris tugevaid õudusjudinaid. Eriti seetõttu, et Piiga hooti pigem maas püherdab kui oma jalgadel edasi liikuda tahab.

Linnas maja omada oleks ka ju päris tore. Lapsel oleks koht, kus turvaliselt mängida ja saaks värskes õhus olla. Kahjuks on aga reaalsus selline, et kinnisvara hinnad on nii meeletud, et peab müüma maha paar neeru, pantima kopsud ja maksa ning siis ka veel kuradiga leppe sõlmima, et sellist elamist endale lubada saaks. Seega nüüd olemegi nagu kitsed kahe heinakuhja vahel, sest tahaks ju oma kodu, aga tahaks ka vahel nii, et ei pea planeerima iga sõitu kellaajaliselt, et kõik see mant tööle ja hoidu saaks. Kuidas Teie, head lugejad, olete lahendanud oma igapäevase logistika?

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 10k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid