Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Ratsa rikkaks ehk kes võrkturundusega ei tegele, on rumal!

Lauda istudes võttis mu tuttav jutujärje ülesse ning peale tema esimest lauset tahtsin oma asjad kokku panna ja jooksu pista. Lause algas nii: „Ma tahan sulle tutvustada võimalust, millest on keeruline aru saada, aga mis avab sulle palju uksi.“ Mõtlesin, et nonii: nüüd olen kinni püütud justkui võrku, kus pean istuma ja seda kõike kannatama, kuniks Mees ja Piiga linna tulevad ja ma jalga lasta saan.

Alustati kohe skeemi tutvustamist. Mulle tehti selgeks, et need inimesed, kes käivad nädalas 40tundi tööl ja saavad oma palga kätte, on tegelikult väga rumalad. Ehk siis sain kohe teada, et olen rumal. AGA õnneks on olemas just see võrkturundusgrupp ja nemad on parim asi peale Piiblit. Nimelt, kui viitsin töötada ca 15 tundi nädalas, siis võin hakata palgana teenima lausa 2000-4000 eurot kuus puhtalt kätte!

Olgem ausad: kes ei unistaks sellistest palganumbritest? Igaüks soovib ju päikest võtta ning oma hobidega tegeleda ja siis olematu aja tööd teha ning nii palju raha teenida, et seda võiks justkui tapeedi asemel seina kleepida. Igatahes tutvustati mulle ainulaadset võimalust ruttu rikkaks saada. Rõhutati seda, et tegemist ei ole püramiidiskeemiga: tuleb vaid tarbida ja enda alla palju teisi tarbijaid liita, kes ka palju tarbima peavad hakkama. Ja mida rohkem tarbid ja enda alla liidad, seda rohkem tarbivad ka nemad ja lõpuks vähendad enda tarbimist. Teiste tarbimine ja teiste poolne juurde liitumine toob korraga rahamäed ja piimajõed.

Kui ma hakkasin esitama küsimusi stiilis: kuidas maksude maksmisega lood on? Kas tuleb end siis ettevõtjaks vormistada? Sain vastuseks, et jah tuleb, aga selle pärast ei tasu üldse muretseda. Tule ja käi koolitustel ning su silmad avanevad ja raha hakkab kokku tiksuma.

Kindlasti leidub siin planeedil inimesi, kelle eesmärk ongi saada ruttu rikkaks. Olen näinud inimesi, kes ongi liitunud selliste võrkturunduskettidega, mis kõik kooris laulavad, et nemad ei ole püramiidiskeem, aga mitte ükski neist inimestest ei ole rikkaks saanud. Küll on mindud edasi järgmise sarnase keti alla ja seal aastakese õnne proovitud ja nii edasi. Seda aga, kui palju inimene oma raha ja aega investeerib, et kõiki muudkui juurde liita ja ära rääkida ning kohutavates kogustes midagi tarbida, ei räägi neist keegi.

Eestis kehtiva seadusandluse kohaselt tuleb makse maksta igal juhul. Ja väga paljud suured ketid on läinud seda teed, et lasevad oma klientidel endid FIEdeks vormistada. See tähendab neile firmadele, et hoitakse tohutus koguses raha kokku. Klient, kes end FIEks vormistas, aga hakkab riigile päris korralikult makse maksma ning need suured ja loodetud tuhanded kahanevad vähemalt poole võrra, kui oled aus kodanik.

Lisaks tuleb leida raamatupidaja, kui endal just seda haridust ei ole. Inimesed ei kujuta ette, et tegelikult on igasuguste ettevõtete loomine päris vastutusrikas tegevus. Kui oma firma loomine oleks nii lihtne ja muretu, siis oleks igal eestlasel neid vähemalt kaks ning kõik oleksime jubedalt rikkad. Piisab ju vaid mõne võrkturundusketiga liitumisest ja endale ettevõtte loomisest, kui oled rahas ujumas.

Minu kohtumine lõppes sellega, et Mees jõudis Piigaga kohale ning ma põgenesin enne, kui sain suurema ajupesu osaliseks. Mul oli vaid kahju sellest tuttavast, kes iga konsultandi sõna peale noogutas ja naeratas nagu oleks tegemist elu parima diiliga. Samas pean tunnistama, et viis, kuidas inimesi ära räägitakse, on üpriski muljetavaldav: keegi ei taha ju kuuluda nende rumalate hulka, kes teenivad ausalt oma palga välja. Selline emotsioonidel mängimine ning inimese nõrga koha torkimine ongi asjad, mis viivad paljud sinnani, kus liitutakse nende gruppidega ja loodetakse kerget teenistust.

Ilmselt olen ma siis nende inimeste silmis rumal ja jään ka selleks surmani. Minu arvates on aus töö alati au sees. Vahet ei ole, mis tööd tehakse. Töötamine on au asi. Kodus võib ju igaüks lebotada ja kellegi kulul elada. Töö tegemine on see raskem asi. Seega olen siis rumal edasi ja käin oma tavalises 40-tundi nädalas töökohal palka välja teenimas, aga vähemalt olen ma õnnelik ja uhke selle üle, mida teen.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 9k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid