Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Piiga vs kass Caesar

Nimelt rääkis mulle ema terve tonni õuduslugusid sellest, kuidas kassid lämmatavad lapsi. Lihtsalt ronivad lapse juurde ja istuvad neile peale ja põhjuseks on piimalõhn. Seega kui Piigaga haiglast koju saime, siis panin ööseks magamistoa ukse kinni ja Caesar jäi teisele poole ust nukrutsema.

Sellest sai alguse võitlus tähelepanu nimel, mis kestab siiani. Oleksin pidanud kohe oma sisetunnet usaldama. Piimalõhnast hoolimata, kartis Caesar Piigat nii hullult, et oleks meelsasti iga kord temast kümne meetri kauguselt möödunud. Ta ei olnud nõus enne lapse juurde tulema, kui too oli juba pea pool aastat vana ja seda siis ka vilksamisi.

Küll oli ta alati platsis, kui Piigat magama hakkasin panema. Siis karjus ta nii, et terve maja kajas. Mina jälle läksin tigedaks ning vahepeal pidin isegi kassi vannituppa kinni panema, et Piiga rahus unne saaks. Seejärel oli minu ja kassi aeg. Või midagi sellelaadset.

Kass oli solvunud ka minu peale ning suurt lähedust enam ei leidnud. Kui taas magamistoa talle avasin, siis kaissu ta enam magama ei tulnud. Hing oli tal vist nii pettumust täis, et läks rohkem kui aasta, enne, kui taas ta oma põse mulle põse vastu pani ja nurruma kukkus.

Asi oli vahepeal nii hull, et mõtlesin omaette kassi loobumisest. Kõik korrad, kui Piigat puutusin või teda unne panin, siis kass karjus. Lisaks hakkas ta tegema pahandust lilledega, nagu näiteks nende üles kaevamine ja lõhkumine. Nüüdseks on küll asi paranenud, aga pean tõdema, et Caesar ei ole siiani leppinud sellega, et Piiga on me elus number üks.

Kohati saan aru nendest inimestest, kes kassist loobuvad lapse sündides. Olin ise sellele väga lähedal olnud, sest kassi käitumine oli väga häiriv. Samas mõtlesin, et ma ei saa ju kuidagi temast loobuda, sest ise ma ta ju endale võtsin. Süda tilkus verd iga kord, kui jälle sattusin mõttele, et peaks kassist loobuma. Olukord siiski ei olnud normaalne.

Ma ei oska öelda, kas kuidagi oleks muutnud asja see, kui oleksin jätnud ööseks magamistoa ukse lahti ja lasknud kassil ka edaspidi kaissu pugeda. Või ongi asi selles, et ta näeb Piigas endale konkurenti ja kõik see oleks toimunud ka siis, kui minu käitumine alguses muutunud ei oleks.

Olen selle peale palju mõelnud ja Mehega arutanud. Iga kord, kui ma taas kassi käitumise peale vihastasin, siis Mees ikka rahustas ja proovis kassi ka natukene kaitsta minu ähvarduste eest teda ära anda. Samas hooti jälle on näha, kui väga kass last hoiab. Kui Piiga veel pisikene oli ja meile katsikutele tuldi, siis kass hoidis lapse lähedusse ja oli nagu isalõvi last kaitsmas. Kohe mitte ei tahtnud kedagi võõrast lapse lähedusse lasta.

Teistmoodi lahedalt hakkas Piiga kassi külalistele näitama: kohe kui keegi tuli, oli vaja joosta kassi juurde ja näidata tema olemasolu :D Nüüdseks on nad koos parajad marakratid. Kui Caesaril on hea tuju, siis võib Piiga end ta peal mõnusasti kerra keerata ning mängimine neil koos sujub hästi. Kui aga on halb tuju, siis tihtilugu lõppevad Piiga üritused kassi tähelepanu saada mõne kriimuga. Enamasti nad aga keerutavad meil elamises tolmu koos üles ja ajavad teineteist taga.

Ka on kass õpetanud Piigale pahandust tegema. Nimelt õppis laps aknalaual käimise kombe just kassilt. Last me keelame, kuigi eks ta vahel ikka vilksamisi hiilib ronida. Samamoodi on kass meil meister pesukappi ronimises. Ta oskab kenasti lükanduksed avada, teatud koguse riideid põrandale lükata ning ise siis sinna riiulile magama pugeda. Piiga sai selgeks lükandukse avamise just tänu kassile. Kuigi kass proovib riideid riiulilt maha tirides endale ruumi tekitada, siis Piiga teeb seda seetõttu, et Caesar teeb ju ka nii. Õppust aga ei taha kumbki võtta.

Vahel on ka päris armas vaadata seda, kuidas laps ja kass koos mängivad. Laps silkab elamises ringi ja kass püüab teda siis kõrgustes olles puudutada. Lõpuks ajavad teineteist taga ja hiilivad teineteisele järgi.

Looma ja lapse lepitamine teineteisega on suur töö ning nõuab kindlat meelt ja närvi. Ma ei arva, et mu pingutused nende koos kasvatamisega on nüüd lõpuks vilja kandmas ja võin loorberitele puhkama jääda. Samas pean tunnistama, et olen õnnelik selle üle, et Mees ei lubanud mul kassi ära anda ning ka ise lõpuks otsustasin selle asja toimima saada.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 9k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid