Jaga:     
Uudised

45-aastaselt emaks: “Kõigepealt olin natuke aega positiivses šokis."

Ikka juhtub, et kui Signe (45) beebiga ringi liigub,­ peab ta vastama võõraste küsimusele, kas kärus istub laps või tütrelaps. “Ikka enda oma!”

“Kõigepealt olin natuke aega positiivses šokis,” mäletab Signe. Uudis ei tahtnud kuidagi pärale jõuda. “Läksin tööle, aga keskenduda ei suutnud, tundsin end nagu vati sees. Alles järgmisel päeval jõudis mulle kohale teadmine, et ootan last, ning siis valdas mind üleni tõeline rõõm.”

Oma tundeid ajast, kui perre saabus Suur Uudis, mäletab Signe nii selges­ti, nagu oleks kõik see olnud alles eile. “Päevad” olid poolteist nädalat hiljaks jäänud ja naistearstile aega broneerides mõtles naine, et ostaks igaks juhuks ka rasedustesti. Järgmisel hommikul enne tööle minekut tuli test meelde ja mõeldud-tehtud. Kui testile ilmus kaks triipu, oli naine täiesti kindel, et see ongi nüüd olukord, mille eest testi juhend hoiatas: tulemus võib olla ekslik. Ta ostis apteegist uue testi. Juhend soovitas jätta kahe testimise vahele mõne­päevase vahe. Paus venis argitoimetustes nädalapikkuseks, aga selle aja jooksul ei olnud ka “päevad” ikka veel alanud. Nüüd hakkas Signe juba ise ka uskuma, et rasedusega võib tõsi taga olla. Teine test kinnitaski seda.

Ta otsustas, et ei räägi lähedastele midagi enne, kui on ka arsti juures käinud. Aga kahekümnendates tütar Gerli sai ise saladuse jälile. “Mingil põhjusel küsis ta minult: “Ega sa rase pole?” Selle peale ehmusin, näoilme reetis mu ja tütrele tuli ära rääkida. Abi­kaasale ütlesime siis õhtusöögi ajal ka, et ta saab uuesti isaks. See saatuse kingitus oli meile kõigile väga suur ja rõõmus üllatus!”

Valet vanust pole olemas

Signel tiksus kuskil kuklas ikka ka nõukaaegne mõtteviis, et vanuses 40+ ei kõlba enam emaks saada. Kuid naistearst ütles talle kohe: “Enne, kui analüüside tulemused teada, ärge hakake mul siin midagi mõtlema, et olete riskirase!”

“See lause võttis mu eelarvamused maha ja andis mu emakssaamise otsusele julgust juurde. Õnneks on suhtumine tänapäeval muutumas, sest noored naised sünnitavad oma esiklapse alles kolmekümnendates. Minu ämmaemand  oli väga-väga tore ja temaga rääkides sain veelgi rohkem kinnitust, et asi pole vanuses.”

Signe muretses vaid seepärast, et rasedus ikka kestma jääks. “Kui neli kuud täis sai, analüüside tulemused olid korras ja ka esimene ultraheli tehtud, saabus ka täielik rõõm südamesse!”

Signe võttis nõuks olla väga teadlik rase. Ta hakkas kohe järgima naiste­arstide nõuandeid: ei tormelnud ringi, võttis vitamiine, puhkas kohe, kui tundis end väsinuna. Ta loobus senistest trennidest peale kepikõnni ja asendas rühmatrennid rasedate vesivõimlemise ja joogaga. “Rasedate joogas olin lõpuni, kuid vees ei saanud viimastel kuudel enam käia, hakkasin trenni ajal torkeid tundma.”

Rasedus kulgeski suhteliselt kenasti. “Üks väga suur muutus oli küll: nimelt magasin igal võimalikul hetkel, ise imestasin, kust küll selline uni tuleb. Võisin magada paar tundi õhtul ja pärast seda veel sügava ööune.”

Ennustamatud olukorrad

Signe kõht oli esimese rasedusega võrreldes silmanähtavalt suurem, kuigi kaaluiive jäi normi piiresse. Kui ta varem oli väga külmakartlik, siis beebiootus tõi suure palavuse. Toas keeras naine kütte lausa nii maha, et Gerli juba narris ema – elab nagu külmkambris.

Tööl liikus naine terve raseduse aja pooleldi udus. “Tundsin, et ei suuda mõistusega tööd teha, asjad jõudsid mulle kuidagi hiljem kohale,” muigab­ Signe. Sünnitama minnes pani ta end valmis pikkadeks tuhudeks, sest paljud rääkisid, et nii suure vahe järel on see sama nagu esimest korda sünnitada. Ta pakkis kaasa ajaviiteasju ning suure kotitäie näksimist endale ja tugi­isikule.­ Tagantjärele naerab ta selle üle, sest Germo tuli ilmale 55 minutit pärast haiglasse jõudmist, sünnitegevus kestis kokku vaid 4 tundi. “Nagu kiirrong! Kui kõik sünnitused oleksid sellised, oleks lust ja lillepidu,” kiidab Signe ja usub, et abi oli ehk ka rasedate joogast, kus õpitu aitas protsessi kiirendada, õigesti hingata ja pressida, õigel ajal lõdvestuda ja pingutada.

Plussid ja miinused

Kui palun Signel välja tuua hilisemas eas emaks saamise plusse ja miinuseid, siis oskabki ta ainult plusse nimetada. “Küpse emana ma jälgin kõike teadlikumalt ning oskan lapse arengule anda neid impulsse, mida ta just sel hetkel vajab. Mõistan lapse emotsioone, kasvõi nututujusid ja jonne. Ja kui on mingi mure, siis julgen oma küsimusega pöörduda kellegi poole või otsida mujalt vastust – tänapäeval on selleks kasvõi internet, mida 22 aastat tagasi kasutada ei olnud.”

Plussiks peab Signe sedagi, et väikelapse ema ei jää ajast maha, sest peab kõigega kursis olema, hakkab uuesti elama multikate ja laste­filmide maailmas. “See on uus eluetapp, just nagu saaks veel kord lasteaeda ja kooli minna!” lausub ta.

Signe arvab, et oskab nüüd paremini leida tasakaalu enda ja lapse vajaduste vahel: “Lapse kasvatamise virvarris ei tohi iseennast ära unustada!” Kui noore emana kulus Signe tähelepanu täielikult tütrekesele, siis elu on talle õpetanud, et tõesti, lapsel on hea siis, kui ema on õnnelik, mitte närviline või tusane.

Seda tunnistab ta aga küll, et vanemas eas taastub keha aeglasemalt. “Pole sellist meeletut energiat, et hakkaks kohe jälle võimlema – siiani olen püüdnud end välja puhata ja jalutamas käia. Selja­lihaste taastamisega tuli veidi vaeva näha. Aga emotsioonid on nii ülevad, et olen seljavalu lihtsalt ära kannatanud!”

Kohe kiidab ta ka oma meest, kes toime­tab teise lapsega palju meelsamini kui omal ajal esimesega ja annab naise­le võimalust puhata. “Meie peres oli emotsionaalselt raske periood, kui ühe aasta jooksul lahkusid järjest nii minu isa kui mehe vanemad. Seetõttu on väike poeg perele nagu inglite kingitus.”

Signe oskab lapse üle õnnelik olla ka seetõttu, et näeb, kuidas tänapäeva­ emadel ei jää lapse pärast ükski asi tegemata. “Näiteks käime tihti Tartus ja söögitooli vedada on jube tülikas. Leidsime aga sellise reisitooli, mis sobib igale toolile peale: seod selle tooli külge ja paned lapse istuma,” jutustab Signe ja räägib võrdluseks, kuidas tema esimese beebi ajal polnud saada isegi turvatoole. “Mul oli vanker, mille korv käis välja, selle panin autosse turvavööga kinni.”

Põnevad ajad ees

Mida suuremaks väikemees kasvab, seda võimsamaks lähevad temaga seotud emotsioonid. Nüüd juba üheksakuune Germo annab emale-­isale palju rõõmu vastu: kergitab kavalalt kulme, vaatab sulle teravalt silma sisse, kilkab ja naerab.

“Ja põnevamad ajad on ju veel ees. Kui ta rääkima hakkab, kooli läheb... ja kui tuleb puberteet,” on Signe nakatavalt ootusrikas.

Loe ka neid lugusid