Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Vägivalla järel jalule

Kuigi Annika Soots (32) lootis, et 2006. aasta lõpeb tal armsama seltsis šampanjat ja ilutulestikku nautides, oli aasta viimasel päeval varuks veel ootamatu üllatus. Mees, kellega ta oli kuus aastat koos elanud, teatas köögilaua taga istudes järsku: “Ma ei armasta sind enam, tahan lahku minna.”
Naine oli šokeeritud, tõusis püsti ja lahkus jäädavalt nende ühisest kodust. Ta läks sõbranna poole, kes oli hiljuti samuti üksikuks jäänud, ja võttis uue aasta vastu koos temaga patja nuttes.

Leinates esimest armastust

Pärast valusat lahkuminekut sidus Annika end ühe ja teise mehega, sisimas lootes, et eksmees tema juurde tagasi tuleb. “Ma ei elanud enam endale, vaid pidevas ootuses, et äkki ta mõtleb ümber. Lõin pinnapealseid suhteid, et tõsta oma enesehinnangut ja näidata, et keegi ka mind tahab. Endal valu sees.”
Kuus aastat tagasi tutvus naine Rate.ee vahendusel Rainiga, noormehega, kes võlus ilusate pikkade kirjade ja meelitavate sõnadega. Mees töötas välismaal ja vajas ajaks, kui ta tuli kodumaale puhkama, hirmsasti peavarju.

Lõpuks noored kohtusid Tallinnas, käisid kinos ja poodides otsimas Annikale pidulikku kleiti, millega naine tahtis minna muusikaauhindade galale. “Ta käitus ideaalse kavalerina: valis mulle kõige kallimaid kleite ja pakkus, et võib need mulle osta. Mina, kes ma olin nii üksi ja õnnetu, tundsin, et minu prints valgel hobusel on saabunud,” meenutab Annika.

Mees sõi end naise ellu kiiresti sisse ja näitas peagi oma teist palet: suurt armukadedust ning kontrollivajadust. Annika ei võinud helistada ühelegi mehele, sest too võis olla tema armuke, ega ühelegi naisele, sest too võis vahendada mõnda meest.

Kui naine käis isal külas, järgnes sellele alati suur skandaal. “Sul on seal kindlasti teised mehed,” kahtlustas Rain. Ta ise oli välismaal tööl, kuid uuris telefoni teel, miks naine veetis poes tavapärasest veerand tundi rohkem aega.

“Algul ei näinud ma selles ohtu. Tema sai ilmselt aru, et minuga on võimalik manipuleerida. Kui ütlesin, et ta enam minu juurde ei tuleks, rääkis ta välismaalt koju jõudes mu ikka ära. Ta oli osav sõnasepp.”

Vägivald aina kasvas

Õige pea algas paraku füüsiline vägivald ja lõpuks lisandus seksuaalne kuritarvitamine. Rain ei peksnud naist, kuid võis teda iga tühisegi asja eest vihaselt tõugata. Näiteks haaras naise telefoni, kui keegi helistas, ja kui naine selle peale protestis, lükkas ta hooga vastu seina.

Ühel korral, kui noored olid külas mehe ema juures Lõuna-Eestis, pööras Rain täiesti ära. Ta ajas öösel purjus peaga Annikat mööda maja taga ja karjus: “Ma tapan su, raisk, ära! Kindlasti sa magasid selle mehega!” Õnneks nägi seda õues suitsetav Raini ema, kes poja maha rahustas. Annika hakkas kohe üksinda koju, Lääne-Virumaale sõitma, ilma rahata ja väga napi bensiinikogusega autopaagis. Kui ta enne kohale jõudmist Viitnal teele jäi, tuli talle sõber Silver õnneks appi.

“Enne seda poleks ma uskunud, et leidub mehi, kes on valmis ka väikese asja eest kätt tõstma. Kui ma seni arvasin, et MINA KÜLL ennast lüüa ei lase, siis selgus, et kui lennata pauguga vastu seina, puudub lihtsalt jõud, et vastu hakata.”

Annika sõbrad-sugulased olid mures ja veensid teda suhet Rainiga lõpetama, kuid naine sulgus hoopis järjest enam endasse. “Hoidsin üksi, et vältida tülisid, et ei saaks jälle sõimata ja lüüa.”
Mees elas süüdimatult naise kulul ja ärgitas teda võtma kiirlaene, mille lubas tagasi maksta. Seda ta ei teinud ja Annika oli peagi kaelani võlgades. Ta töötas hotellis administraatorina, kuid mees kahtlustas pidevalt, et naine teda oma kolleegide ja klientidega petab. Annika tuli töölt ära.

“Kõige hullem oli aga vaimne vägivald. Pöördusin isegi salaja naiste varjupaika, kust vastati aga alles nädala pärast. Mul kadus usk, et saan sealt abi.”

Ootamatu äratus

Kuigi Annika ajas Raini korduvalt minema, andestas ta ikka ja jälle ning võttis mehe tagasi. “Olin nagu tema võimu all. Aga oleks me saanud leppimise järel kas või päeva sõbralikult läbi! Paari tunni pärast algas kõik otsast peale: “Kus sa käisid?”, “Miks see mees sind niimoodi vaatas?”.”
Annika võttis ligi kolmeaastase suhte jooksul üle kümne kilo alla, tal lagunesid hambad ning langesid välja juuksed, valutas pea ja vahel valutasid isegi juuksed. “Olin nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiesti läbi. Ma ei armastanud ega austanud ennast, nutsin meeletult. Mul oli endast nii hale ja süüdistasin oma esimest elukaaslast, et tema pärast olen sellises olukorras.”

Kord, kui Rain oli Eestist ära, käis sõbranna Annikale peale, et too kodust välja tuleks. Juhuslikult kohtusid nad meesterahvaga, kes oli Annika vana tuttav. Naine pihtis talle oma eraelu, tuttav kuulas ja kostis: “Selline mees ei kõlba kuskile. Sa peaksid temast lahti saama.”

Kuigi sõbrad-sugulased olid seda ammu soovitanud, mõjus mitte nii lähedase tuttava julgustus äratusena. “Hakkasin liikuma selles suunas, et pean suhted Rainiga lõpetama.”

Viimane kohtumine oli nagu õudusfilmi kulminatsioon. Mees tuli oma asjadele järele purupurjus ja praalides, et tal on teine naine juba olemas. Järgmisel hommikul palus ta jälle andestust ning hirmutas enesetapuga.

Kui Annika siiski järele ei andnud, selgus, et Rainil pole ärasõiduks raha. Naine läks sõbrannalt raha laenama, kuid tagasiteel ulatus kevadine suurvesi peaaegu auto aknani. “Auto tossas ja tegi koledat häält. Nutsin ja palusin jumalat: ma pean selle rahaga koju jõudma, et ta saaks lahkuda!”
“Kas nüüd on kõik?” küsis mees enne bussi peale astumist. “Jah,” vastas naine ega vaadanud ta poolegi.

Elu laval

Nädal aega ööbis Annika juures üks sõbrannadest, sest naine kartis kättemaksu Rainilt, kes ähvardas nii tema kui ka tema lähedased tappa. Varsti pöördus Annika terapeudi poole.
Kui umbes pool aastat hiljem nägi naine kohalikus lehes psühhodraama teraapiakursuse kuulutust, tundis ta, et peab sinna minema. 790 krooni, mis see maksis, polnud tal aga kuskilt võtta. Sõber Silver oli nõus talle raha andma.

Iga teraapiarühma osavõtja pidi valima kaks lugu, mida ta ise ja teised etendasid. Osalised said välja elada kõik oma emotsioonid: nad võisid julgelt nutta ja naerda, karjuda ja vaikida.
Annika valis esimeseks elupildiks Rainist lahkumineku. “Üks asi on üritada üksinda raiuda läbi kõik seosed. Teine asi on näha kõrvalt meest ja ennast, kes ütleb talle sõnu, mis sees pakitsevad, ja kuulda, kuidas mees palub vabandust.”

Nii sai Annika mängida teda aastaid painanud loole positiivse lõpu. “See andis hingerahu, mis oli vajalik, et edasi minna.”

Teise loo kaudu soovis Annika vaadata tulevikku. Ta oli järjest rohkem leidnud ennast mõtlemas Silverile, kauaaegsele sõbrale, kes kõigil neil rasketel aastatel teda toetas.

Naine tahtis teise elupildi kaudu jõuda selgusele, mida ta tunneb Silveri vastu. Kui seni oli naine end veennud, et Silver on vaid hea sõber, siis laval mängides mõistis ta, et tal on mehe vastu tugevamad tunded. “Samuti sain aru, et mul on kogu aeg olnud kõrval mees, kes on mind siiralt ja tingimusteta armastanud. Mina olen aga raisanud aega ei tea kuhu ja otsinud ei tea keda.”
Kolmekuuse teraapiakursuse keskel toimus noorte suhtes suur muutus. Ühel õhtul, kui nad Annika juures pikalt vestlesid, tunnistas Silver, et on väga väsinud. “Aga sa võid ju ka siia jääda,” pakkus Annika. Silver vaatas teda suurte silmadega. “Ta jäi ja jäigi, ja on tänaseni,” naeratab Annika.

Edasi ülesmäge

Teraapiakursuse lõpul nägi Annika oma elu positiivses valguses. Kui enne oli tema enesehinnang nullilähedane ja ta ei uskunud, et suudab veel lõpetada kooli ning saada head tööd, siis nüüd leidis ta endas jõudu edasi pürgida.

Järgmisel kevadel pärast kursust abiellus ta Silveriga ja aasta hiljem sündis neil tütar, kes on praegu kahene. Väikese lapse kõrvalt lõpetas naine kaks kooli, viimase neist kiitusega, ja käis isegi presidendi vastuvõtul.

Sel aastal kandideeris Annika ühe rahvusvahelise ettevõtte personalispetsialisti konkursil, mille ta ka võitis.

“Psühhodraama tuli mu ellu väga õigel ajal, et panna mineviku uks kinni ja avada uks uude ellu. Kõik hakkas kulgema positiivses suunas, ja mitte ainult minul, vaid ka teistel teraapias osalenutel,” nendib Annika.

Kõige rohkem tunneb naine rõõmu aga oma pere üle. “Mu kõrval on nüüd mees, kes nii siiralt armastab mind ja meie last. Sellist suhtumist pole ma varem kogenud. Ta oli minuga väga kannatlik, kui paranesin hingehaavadest, ja andis mulle turvatunde. Ma tean, et olen temaga kaitstud.”

Muidugi ei saa oodata, et traumaatiline minevik ei jäta psüühikale jälge ja probleemid kaovad üleöö. Ka Annikas on veidi ärevust ja ta peab enda kallal edasi töötama. “Kõige hea kõrval on see aga niivõrd väike ja tühine asi.”

Annika tõdeb, et lasi oma muredel liiga sügavale tungida. “Ikka veel on häbiasi minna teraapiasse, kuid nüüd tean, et kui tekib raskemaid hetki, on täitsa okei rääkida neist mõnele spetsialistile. Sellepärast julgustan naisi: ärge kannatage ja otsige abi!”

Psühhodraama taastab spontaansuse

Psühhodraama terapeut Küllike Lillestik ütleb, et psühhodraamas saab uurida enda elu ning suhteid, otsida lahendusi probleemidele ja leida tasakaal.

Mis on psühhodraama sisu?

Psühhodraama looja Jacob Levi Moreno (1889–1974) uskus, et igas inimeses toimib spontaansus, mis võimaldab leida olukordadele adekvaatseid ja loovaid lahendusi.

Spontaansus tähendab uut reageeringut vanadele olukordadele või adekvaatset reageeringut uutele. Loovus aitab luua seda, mida varem polnud. Moreno rõhutab tegevuse ning mängu tähtsust loovuse ja spontaansuse arendamisel.

Elu on aktiivne tegevus ja kui tahame endast rohkem aru saada, on paigal istumisest ning rääkimisest tihti vähe kasu. Inimese identiteet tuleneb sellest, milliseid rolle ta loob. Psühhodraama abiga näeb inimene neid rolle, mida ta mängib ja mida teised mängivad. Psühhodraama aitab taastada spontaansust.

Milline on terapeudi ja kaaslaste osa?

Psühhodraama terapeut ehk lavastaja aitab koos inimesega (peategelase ehk protagonistiga), kes uurib oma elu, tuua lavale olulisi olukordi ja suhteid. See annab inimesele võimaluse vaadata oma elu eemalt.

Psühhodraama grupis luuakse kohtumissituatsioon, kus üks inimene näeb teist siin ja praegu sellisena, nagu ta on, ja teine näeb teda sellisena, nagu tema on. Olulisel kohal on jagamine, rääkimine endast ja oma hetkekogemusest. Nii tunnevad grupiliikmed toetust ja seda, et neid aktsepteeritakse. Oma elu olukordade läbimängimine, rollivahetus jne pakuvad võimalust enesearenguks.

Kellele see teraapiavorm sobib?

Psühhodraama sobib inimestele, kes on uudishimulikud, soovivad endast rohkem teada saada ja oma elu uurida, mõista oma suhteid ja kogeda uusi rolle, harjutada suhtes olemist inimestega, kellest siiani hästi aru ei ole saanud, ning kes on avatud muutustele.

Tõrge võib tekkida siis, kui tegevuslik meetod ei sobi üldse. Ent psühhodraama grupis kehtivad reeglid, mis teevad grupis olemise turvaliseks. Üheks reegliks on see, et keegi ei pea rääkima, avama või midagi kaasa tegema, kui see talle ei sobi. See annab võimaluse igal grupiliikmel osaleda omas tempos, meetodiga harjuda ning avastada avanemise ja jagamise kasulikkus.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid