Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Laps lööb suhtesse kiilu?

“Sa võid olla ükskõik mis asjus mehega eriarvamusel, aga lastekasvatuses peate olema ühel meelel,” öeldi mulle kunagi. See lause tuleb mulle meelde iga kord, kui tahaksin oma mehele lausuda: “Nii ei ole küll õige, kuidas sa praegu lapsega käitusid.”

Nüüd olen juba nii tark, et hoian suu kinni või ütlen seda pisut hiljem, teises toas. Varem see nõnda polnud. Paiskasin kohe, prauhti, laste kuuldes välja, mis meelel kipitas. Ja sellest tuli pahandust oi-oi kui palju!

Kõige kummalisem oli see, et muidu olime mehega igas asjas ühel meelel. Niipea, kui sündis aga laps, oli pinge õhus. Ehk ei olnukski asi nii hull, kui laps olnuks lihtsalt laps. Ent teda oli kohe mitme lapse jagu. Ta jõudis rohkem kui viis temavanust kokku, suutes mõne hetkega pöörata kõik pea peale.

Kogu oma põlemisega võttis ta ka meilt kõvasti energiat, see muutis meid ajaga väsinuks ja ärrituvaks. Vahel piisas plahvatuseks pisiasjast, sest mul ja mehel olid närvid pingul nagu pillikeeled ainuüksi mõttest, mis järgmisena juhtuda võib. Sest juhtus ju pidevalt.

Suurim kunst – jääda rahulikuks

Omavahelise pinge allikaid oli mitmeid. Enamasti heitis mees mulle ette, et õõnestan lapse ees tema autoriteeti, kuna kippusin tihti ta karmuse leevendamiseks poega lohutama. Või kutsusin häält tõstnud või lausa karjuvat meest lapse kuuldes korrale. Just viimane oli minu jaoks eriti õrn koht.

Kuni sattusin lugema raamatut “Nõuanded kogu perele”, kus psühholoog Kadri Järv-Mändoja soovitas sellises olukorras jääda igal juhul rahulikuks ja mõelda, kas mees on äkki vihane hoopis minu peale või äkki häirib teda miski muu. Või tunneb ta abitust, kuna ei tea, mida teha.
Sellisel juhul aitab nende tunnete tagasipeegeldamine, soovitati raamatus. Näiteks nii: ma saan aru, et sa oled vihane, sest kardad, et laps ei saa enam oma asjadega hakkama ja tal tuleb probleeme. “Kui oled mehele tagasi peegeldanud tema tundeid, võiksid ka ennast avada ning öelda, et sinulgi on sama mure ja hirm,” soovitas psühholoog. Just see soovitus pani mind mõtlema.

Olin algul selle nõuande suhtes pisut skeptiline, kuid katsetasin ja see toimis. Mees tundis, et meil on ühine mure, ja sellest saati oli ta julgem oma kõhklustest ka mulle rääkima.
Teise hea soovituse andis sõbranna, kel on endal samuti keskmisest temperamentsem laps. Tema soovitas meest iga kord kiita, kui too suudab keerulises olukorras rahulikuks jääda. “Isegi siis, kui ta tõstab häält, ütle talle, et sa olid täna palju rahulikum kui varem. Ja mulle väga meeldis see, et sa nii rahulikuks jäid.”

Proovisin sedagi. Algul vaatas mees mind imelikult, ilmselt otsis mingit konksu. Kuid nii uskumatu, kui see tol hetkel ei tundunud, muutus sellest ajast meie majas hääle tõstmine ja kärkimine üha harvemaks. Seda polnud lihtsalt enam vaja. Seega, tarkusetera, et vanematel, kes oma laste peale karjuvad, on karjuvad lapsed, vastab tõele.

Üksmeel – on see vajalik?

Lapsed võivad olla kavalad manipuleerijad. Niipea, kui nad märkavad, et üks vanem on järeleandlikum, asuvad nad olukorda ära kasutama. Ja nii osavasti, et vanemad vihastavad mitte lapse, vaid teineteise peale, kuna üks teenib justkui teise arvel lapse silmis poolehoidu.

Britt Richard Templar toob oma raamatus “Lapsevanema mängureeglid” näite. Kui sa küsid ülemuselt paar puhkepäeva juurde ja ta keeldub, oled pettunud, aga elad selle üle. Lõppude lõpuks ei ole sul nende päevade peale õigust. Aga oletame, et sa lähed ja küsid ülemuse ülemuselt veel korra ning tema ka lubab paar lisapäeva. Mida siis peale hakata? Miks mitte minna järgmisel korral oma ülemusest üldse mööda ja kohe kõrgemale poole pöörduda? Samal ajal tunneb su oma ülemus pettumust, on vihane enda ülemuse peale ja teab, et on kaotanud sinu lugupidamise. Ja sinu ülemuse ülemus näeb, et on kaotanud sinu ülemuse lugupidamise ning pannud end olukorda, kus kõikide tulevaste probleemide korral pöördutakse otse tema poole.

Templari sõnul ei pea igas pisemaski reeglis eelnevalt kokku leppima. Tuleb olla ainult nõus, et kui asi läheb konkreetseks, siis mida üks ka ei ütleks, teine toetab teda. “Kui isa ütleb EI, on vastus EI.” Tähtsam on see, et olete üksteisega nõus, kui see, millega te olete nõus.

Seevastu Taani perenõustaja Jesper Juul arvab, et täieliku üksmeele nõue pärineb ajast, mil täiskasvanutel pidi olema tingimusteta võim. “Ma olen elu jooksul kokku puutunud tuhande perega, aga pole siiani näinud ühtki paari, kes olnuks täielikul üksmeelel. Ma arvan, et selles on oma mõte, et lapsel on kaks vanemat. Neid peab olema kaks, sest laps vajab seda erinevust, et ise inimesena areneda,” tõdeb Juul raamatus “Kodu. Kuidas luua mõnusat õhkkonda ja häid suhteid”.

Kõik on kinni suhtumises

Kolmese Morteni ja viiese Getteri ema Pirjo on jõudnud aastatega arusaamisele, et paarisuhet ei mõjuta mitte niivõrd üksmeeles laste kasvatamine kui vanemate erinevad suhtumised ja tahtmised.

Pirjo (41) ja Marko (31) esimene laps sündis vaevu aasta pärast nende kohtumist, teine paar aastat hiljem. Laste kasvatamisest tingitud erimeelsused olid sestpeale nende peres tavalised.
Kuue kooseluaasta jooksul on Pirjo ja Marko suhtes olnud nii kergemaid kui raskemaid aegu. Paremad päevad olid siis, kui lapsed olid terved ja tööl kõik korras, raskemad siis, kui lapsed olid virilad ja haiged, vanemad väsinud ning tööl pingeline periood.

Ette on tulnud ka hetki, kui Pirjo on tundnud, et võtaks lapsed ja astuks oma teed. “See juhtub siis, kui olen energiast täiesti tühi. Tulen puruväsinult koju, jooksen lastele lasteaeda järele, siis tagasi koju süüa valmistama, siis riideid pesema, samas lapsed nutavad ja nõuavad tähelepanu, mees aga istub arvuti taga. Tunnen, et lihtsalt ei jaksa.”

Viimase paari aasta jooksul on aga Pirjo saanud aru, et tegelikult on kõik kinni suhtumises, õigemini suhtumiste erinevuses. “Kui mina võtan nii, et need väikesed olevused vajavad mind, ja samas mees nii ei arva, siis ongi suhtumised erinevad ja me lähemegi lahku. Suhtumise muutmiseks aga pole muud võimalust kui omavahel rääkida,” lausub Pirjo.

Pirjo tunnistab, et tema suurim probleem on, et ta ei oska abi paluda. “Olen selline ise hakkama saav tüüp. Ja pealegi, ma olen alati uskunud, et inimesed peaksid ju ometi ise märkama, et vajad abi. Aga see ei ole nii. Alles hiljaaegu sain aru, et minu mees arvab, et kui ma ei kurda, ongi kõik korras. Aga ei ole, sest samal ajal ma sisemuses keen,” räägib naine.

Kui Pirjo kord end ületas ja mehele ütles: “Palun, kas sa saaksid nõud ise ära pesta, olen nii väsinud, lähen pikutan 15 minutit lastega ja pärast tulen panen homsed riided valmis”, avastas ta kööki tagasi tulles, et nõud olid pestud, köök läikis ja mees oli rõõmus. Sellest saati on naine õppinud mehelt järjest rohkem abi paluma.

Kui otsida põhjust, miks ühel on raske abi küsida ja teisel abi vajamist märgata, leiab Pirjo, et inimesed lihtsalt ongi erinevad. Seega ei pruugi olla asi ei lapsepõlvekodudes ega peremustrites, vaid inimtüüpides.

Teine oluline probleemide tekkepõhjus on Pirjo meelest egost lähtuvad tahtmised. “Seni, kui sul ei ole tahtmisi, pole ka probleeme, kuid niipea, kui hakkad mõtlema, et mina tahan, et asjad oleksid nii, tekivadki probleemid. Kui aga mõelda, et mul ei olegi praegu mingeid tahtmisi, las täna kõik ollagi nii, nagu on – toad sassis, lapsed karjuvad, mees mängib arvutimänge jne, siis kriisiolukord laheneb. Tuleb lihtsalt oma egoistlikest tahtmistest lahti lasta.”

Lapsevanem peab Pirjo arvates olema meisterlik kriisiekspert, kes teab, kuidas konkreetses olukorras kõige mõistlikumalt käituda, et säilitada peresuhe ja kodurahu. “Ma usun, et tegelikult tunneb iga vanem aeg-ajalt, et laps paneb suhte proovile, ent kui muuta oma suhtumist ja mõelda, et see on mulle hoopis väljakutse – ma kas saan hakkama või kukun haledalt läbi –, siis leiad endast üles oskused ja ressursid, millest sul varem aimugi ei olnud.”


Laps ei saa vastutada vanemate suhte eest
Pille Murrik, pereterapeut

Kui vanemad pöörduvad pereterapeudi poole probleemidega laste pärast, kooruvad vestluses sageli välja hoopis raskused vanemate omavahelises suhtes.

Lastega tekkivad probleemid on tavaliselt sümptomid, mille põhjused on kusagil mujal. Lapsed tajuvad väga hästi pingeid vanemate vahel, sõltumata sellest, kas nad on tülisid pealt näinud või mitte. Nad püüavad pinged kinni justkui õhust. Kui vanemate vahel on pikemat aega “õhk paks”, kaob lapsel turvatunne.

Sellist olukorda ei suuda laps kaua taluda, nii üritab ta alateadlikult tõmmata vanemate tähelepanu endale (nt vanemaid pahandav käitumine, haigestumine, õnnetused). Enese teadmata osutab laps vanematele “teene”, võimaldades neil olla ta peale pahased või tema pärast mures – olla milleski ühel meelel. On paradoksaalne, et lastel on kergem taluda vanemate pahameelt kui nendevahelisi pingeid.

Vanematevaheline üksmeel olulistes küsimustes on lastekasvatuses oluline. Tasub meeles pidada, et üksmeel ei ole ühisrinne! Ühisrinne tähendab võitlust kellegi (lapse) vastu, üksmeel aga vanemate ühiseid kavatsusi ja eesmärke.

Selleks, et üksmeelt saavutada, on vaja kõigepealt iseendale teadvustada, milliseid omadusi tahate lapses arendada ning milliseid väärtusi kujundada. Sageli käituvad vanemad lihtsalt harjumuspäraselt, mõtlemata, miks nad nii teevad. Teisel vanemal, kes käitub erinevalt, võivad olla samad eesmärgid ja kavatsused, ainult et tema on harjunud käituma teisiti. Et üksmeelt leida, tuleb teineteisega rääkida ja üksteist kuulata, nii tekib võimalus kokkulepeteks, koostööks.
Kui ei saa teise vanema käitumisega nõus olla, on tähtis sellest rääkida omavahel, mitte lapse kuuldes. Süüdistamise asemel öelge, mille pärast mures olete. Püüdke kuulata ära teineteise käitumise positiivsed kavatsused. Nii ei teki tunnet, et peate leppima asjadega, mis on teile vastuvõetamatud. Kui vestlus ei õnnestu, tasuks pöörduda pereteraapiasse – perevälisel inimesel, kes oskab kuulata, on kergem mõista kumbagi osapoolt, sest tema ei ole teemaga emotsionaalselt seotud.

Olgu lapsega ükskõik kui raske, tugevat suhet laps ei lõhu. Vale on öelda, et laps lööb suhtesse kiilu, sest nii pannakse vastutus vanemate läbisaamise eest justkui lapsele. Vanemad vastutavad oma suhte eest ikkagi ise.


Tark lapsevanem teeb nii!

• Pea meeles, et lapse sündides lisandub su ellu uus roll – lapsevanemaks olemine. Partneri roll ei kao kuhugi! Hoolitsege oma paarisuhte eest! Kui teie suhe on korras, on lapsel turvaline kasvada.
• Ole teadlik, mida tahad kasvatusega lapses toetada ja milliseid väärtusi kujundada.
• Vaata ennast kõrvalt: kas su enda käitumine viib nende eesmärkide poole või mõjub vastupidiselt.
• Selgita teisele vanemale oma soove, väärtusi ja eesmärke ning kuula tema omi. Teineteist mõistes ja väärtustades on kergem omavahel kokku leppida, mis suunas liigute ning kuidas teineteist toetate.
• Raskuste puhul tasub olukorda arutada koos pereterapeudiga.
• Oma lastele jääte lapsevanemaiks kogu eluks. Ka pärast lahkuminekut tuleb teil suhelda ja teha koostööd vanematena. Koostööoskused on õpitavad.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid