Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Mitte isa ja ema, vaid võlgnik ja võlanõudja

Lahutusel on lõpmata palju varjundeid. Oleme koos selle loo tegelastega üritanud jätta tagaplaanile valu, pettumuse, ebaõiglustunde, meeleheite, viha. Püüdsime keskenduda sellele, kuidas lahutusega kadus laste majanduslik turvatunne ning isa ja ema asemel on peres nüüd võlgnik ja võlanõudja.

Kalevipoja eksnaine

“Millal su jõulupuhkus algab? Lapsed nii ootavad, et issi tuleks Eestisse!”
“Kuule, ee, ma mõtlesin, ma seekord jõulude ajal ei hakkagi tulema, ma tulen uueks aastaks.”
Seda telefonivestlust abikaasaga mäletab Katri Nurmine (36) nii selgesti, nagu oleks see peetud eile. Sisetunne ei petnud teda – vestlus tähistas suhete murdepunkti. Siitpeale oli Katri üksik­ema. Ei tulnud mees Soomest Tartusse lapsi vaatama uusaasta saabudes, ei tulnud koju kevadel, suvel ega sügiselgi.

Teatud mõttes on Katri tänaseni selle vestluse lõksus. Ta on seda tüüpi naine, kes kindlasti sobib paremini peokuningannaks kui laste üksik­emaks. Tulla toime argiste muredega pere- ja sotsiaaltoetuste najal pole tema tugevaim külg. Küll on selleks aga naise julgus abi küsida, sest tema särav mina ei luba alla anda.

Katril on kolm last: seitsmene Henry, viiene Anabel ja “poole neljane” Mattias. Viimane on meie jutuajamise päeval kodus. “Kui kolmas laps oli sündinud, läksime kogu perega mehele Soome järele. Aga ma ei pidanud seal poolt aastatki vastu! Olin kolme pisikese lapsega päevad läbi üksi metsa sees ja kütsin ahju. Nii tulimegi Eestisse tagasi.”

Laste isa jäi Soome, toetas peret ja käis neid Tartus vaatamas. Kuid käigud muutusid üha harvemaks ja viimaks selgus ka põhjus – mehel oli tekkinud uus suhe. Mingil hetkel hakkas ka pere toetusraha vähenema, kuni lõppes täiesti otsa.

Katri on Facebookis tutvunud paljude saa­tuse­kaaslastega ja arutanud, miks nende Kalevipojad lakkasid lapsi toetamast. On töökaotusi ja haigusi, misjärel raha kuivabki kokku. On pingelisi suhteid, on Eesti nigelad palgad. Kuid paljudele pakub elu võõrsil ka uusi ahvatlusi. Nagu näiteks kasiinod, millel oli oma roll Katri pere loos.

Isa toetus kadus

Nüüdseks on Katri olnud üle kahe aasta lahutatud. Laste isa on liikunud edasi Šotimaale, vahepeal on mees lapsi näinud vaid mõne korra.

Esimestel aastatel pommitas Katri eksmeest sõnumitega: “Palun toeta lapsi!” Mees eelistas vaikida. “Kord kirjutas mulle Facebookis, et saa aru, ajad on rasked ja tööd ei ole saada,” meenutab Katri. “Huvitav, kas ta siis ise ei söö midagi? Ei tarbi elektrit? Kui nii, on asi aus. Kui pole päris nii, kas ei võiks isa mõelda lapsele kas või siis, kui ostab endale sokke või ajakirja. Osta siis teine paar lapsele, telli talle lasteajakiri!”

Samuti on Katri pakkunud, et kui mees tema kontole raha kanda ei taha, toetagu lapsi otse – maksku trenni eest, ostku mõni vajalik asi, maksku lasteaiaarved. Mehel on ju 50% laste hooldusõigusest.

Aga need jutud ei vii kuhugi. Laste isa ütleb lihtsalt: kui sa hakkama ei saa, anna lapsed mulle.
Praegu elab Katri oma ema ja lastega isalt päritud kodus, ridaelamuboksis, kus ta aegamööda üritab remonti teha. Pere sissetulekuks on põhiliselt ema pension pluss lastetoetused. Naisel on tekkimas uus suhe ning ta võttis end töötuna arvele. Tegelikult oli Katri enne emapuhkusi suurepärane juuksur. Praegu on ta paraku pigem läbipõlenud naine, kes pole veel valmis üksi peret toitma. Üksijäämise šokk oli nii suur, et ta ei suuda veel halba seljataha jätta ja eluga edasi minna.

Rahaline kitsikus ei tee asja kergemaks. Pigem vastupidi – mida raskem on kolme lasteaialapse emal leiba lauale saada, seda keerulisem on masendusest välja tulla. Kõige rohkem kannatavad aga lapsed. Ükskord tuli vanema pojaga jutuks, mida poiss arvab, kui emme tulevikus tahaks oma poiss-sõbraga abielluda.
“Sa ei saa.”
“Miks?”
“Siis läheb tema ka sinu juurest ära, nii nagu issi läks.”

Karmeni lugu

“Tahaksin üürida kindlasti möbleerimata korterit. Meil on selline lugu, et jäime lastega kolmekesi ja pidime maja maha müüma. Kui saaks vähemalt oma asjade keskel edasi elada.”
“Selge-selge, teate, kõik minu kliendid on samasuguse murega!”

Üürikorteri omaniku pillatud lohutuslause lõikas Karmenile (42, nimi muudetud) valusasti kõrva. See meenutas tema unetute ööde kinnismõtet: võimalus, et ta keskealise üksikemana nullist alustades suudab endale ja lastele uuesti päris oma kodu soetada, on kaduvväike.

Karmen on enesekindel, mõõdukas ja hoolitsetud, ehtne naisjuht. Selline naine, kelle uhkus ei luba teistelt raha manguda. Kuid elu on andnud talle õppetunni, et laste nimel tuleb uhkus alla suruda.
“Ka mina olin noore abielunaisena veendunud, et mu lapsed peavad kasvama koos isaga. Ent siin ma nüüd olen – kahe lapsega üksik­ema,” alustab Karmen ääri-veeri. Tema otsus sai küpseks siis, kui noorem laps hakkas koduste pingete tõttu öösiti alla pissima. “Olin sunnitud reaalsusele otsa vaatama: mu enda tervis logises pikaajalisest stressist, lapsed olid rahutud, kodust oli kadunud rõõm. Jäänud olid vaid tühjus, valu ja reedetuse tunne.”

Pärast kaasade närvilisi jutuajamisi kolis mees kodust ära. Karmen jäi lastega Tallinna külje alla ostetud majja. Esiotsa nad ametlikult ei lahutanud ja mees maksis maja ülalpidamiskulud.
Karmen töötas keskastme juhina, kuid õige pea avastas, et hakkab hätta jääma. “Mees kandis raha minu arvele, aga mitte kokkulepitud aegadel, vaid nii, nagu juhtus. Kartsin tihtilugu, et elekter lülitatakse välja. Netiühendusega seda mitu korda tehtigi.”

Halva suhte lõksus

Lõpuks andis Karmen endale aru, et olukord ei ole tegelikult muutunud, ta on endiselt halva suhte lõksus. Kuigi mees oli välja kolinud, oli naine ikka veel temast sõltuv, ja mees kasutas seda ära. “Kui ta lastega kohtuma tuli, olid meie suhted pingelised. Mu käed hakkasid värisema juba ainuüksi siis, kui telefonihelinat kuuldes tema numbrit nägin.”

Mees ei kiirustanud lahutust seadustama, kuigi elas juba uue kaaslasega. Karmen tegi selle töö ise ära: palkas juristi ja esitas ametliku ettepaneku vara jagada, lahutada ja määrata elatusraha. Lõpuks mees nõustus. Mehe abielu ajal soetatud firmad jäid täielikult talle, kuigi tegelikult oli Karmen teda oma erialaste teadmiste ja oskustega palju toetanud. Karmen “päris” maja koos laenuga ja kahe lapse kasvatamise.

Kuigi rahaliselt oli kõvasti kitsam, said arved õigel ajal tasutud. Tõsi, nüüdki ei laekunud elatusraha tihti õigel ajal, nii et pangalaenu maksetärmini eel pidi Karmen ikkagi mehele helistama. “Kuid nüüd tundsin end seda tehes kindlamini: mul oli mehe allkirjaga juriidiline dokument, kus oli konkreetselt määratud elatise maksmise kuupäev.”

Näis, et elu hakkab rööpasse minema. Siis aga kaotas Karmen ootamatult töö. “Mulle tundus, et maailm variseb kokku. Oli selge, et töötuna ei ole mul võimalik kodu eest pangalaenu tasuda. Olin kaotanud abielu, nüüd kaotasin ka töö ja kodu.”

Maja müük ja kodust väljakolimine ei läinud lihtsalt. Ometi ütleb Karmen praegu, et lõpuks tajus ta kergendust, kui see koorem ta õlult võeti. Sõitmist on palju vähem, ta on pääsenud muru niitmisest suvel ja katla kütmisest talvel. Tal on kõige jaoks rohkem aega. Müügirahast suutis ta pangale laenujäägi tagasi maksta ning endale korteri üürida.

“Sain tuge sõpradelt, kes utsitasid mind oma firmat tegema.” Karmen läbis koolituse, sai töötukassalt firma alustamiseks toetust ja on nüüd väikeettevõtja. “Ülearu kerge pole: kui lapsed on haiged, siis töö toppab, ja mõnigi kord on raske ots otsaga kokku tulla,” ütleb ta täna.
Samas on ta lahutusest toibunud ning taasleidnud nii oma tunded ja vajadused kui ka hobid, mis olid vahepeal unustusse vajunud. “Isegi  suhe eksmehega on muutunud neutraalsemaks. Mõnikord on siiski targem lahku minna, et ellu jääda.”

Karmeni nõuanne saatusekaaslastele on ühene: “Te ei või teada, mida elu toob! Vormistage kokkulepped ametlikult. Ärge loobuge elatise nõudmisest, kui raske ka poleks eksmehega asju ajada. Juba laste nimel tasub võidelda! Üksik­vanemaga perede vaesusrisk on kõige suurem.”
Karmen soovitab vältida ka viga, mille ta ise tegi: lepingusse pidanuks lisama punkti, et elatise – mis on ju laste kasvatamiseks mõeldud raha – väärtus inflatsiooni tõttu aastate jooksul ei kahane.

Katri ei jäta jonni

Kui Karmeni eksabikaasa ei keeldu endist peret toetamast ega lastega tegelemast, siis Katri eksmees kasutab edukalt käte puhtaks pühkimise taktikat. Katri seda asja nii ei jätnud. Mullu detsembris võttis ta ette kohtu kaudu elatise taotlemise.

“Taotleda on super lihtne,” seletab ta. “Läksin elukohajärgsesse ehk Tartu maakohtusse, küsisin hagiavalduse ja täitsin selle ära. Kohtukulud olid null eurot.”

Katri lisab, et esitas hagi miinimumnõudega, mis on pool miinimumpalka lapse kohta kuus (eelmisel aastal oli see 140 eurot). “Kui taotlus on suurem, tuleb hakata pelmeenipakis pelmeene üle lugema ja parem oleks võtta appi tõsiselt hea matemaatik,” kirjeldab naine oma sõbrannade üleelamisi, kui nood pidid tõestama, millele täpselt kavatseb lapsi kasvatav vanem raha kulutada. Ka miinimumnõue – kolmele lapsele kokku 420 eurot kuus – on Katri perele väga suur raha. Seda on peaaegu sama palju kui neil praegu viie inimese peale kasutada.

Tagaseljaotsus langetati kiiresti. Laste isal oli võimalus esitada vastuhagi, mida ta ei teinud. Aga loomulikult ei tähendanud see, et raha hakkas laekuma.

“Järgmine etapp on see, et sa otsid endale mehe elukohajärgse kohtutäituri. Minu laste isa elab ametlikult Eestis. Valisin pimesi kohtutäituri, saatsin oma paberikesed ära. Nüüd on sellest kolm kuud möödas. Mu sõbranna on kohtutäituriga kuus aastat kirju vahetanud ja ütleb, et ta enam ei viitsi, sest kohtutäituri käed jäävad lühikeseks, kui laste isalt ei ole midagi arestida ega kinni pidada,” räägib Katri.

Naine pöördus politseisse ja sai teada, et kuus kuud pärast kohtuotsust, millega määrati elatise maksmine, muutub elatise mittetasumine kuriteoks.

“Nüüd ootan juunini ja kui vahepeal raha pole laekunud, esitan avalduse politseile. Mulle kinnitati, et Euroopa Liidu tasemel toimib rahvusvaheline koostöö alimentide väljanõudmisel. Laste isa tuuakse Eestisse, alustatakse kriminaalmenetlust ja tõenäoliselt mõistetakse talle ühiskondliku töö tunnid. Raskendavate asjaolude korral võib talle mõista ka tingimisi vabadusekaotuse või isegi reaalse vangistuse kuni üheks aastaks.”

Naine kinnitab uuesti: “Selle avalduse ma esitan, kui midagi ei muutu. Kui ei suuda lapsi toetada, las pühib Tartu parke! Ilusam on kõndida.”

Tuhanded lapsed jäävadki ootama

Laste isa on Katrile juba muiates öelnud: mis sa jooksed mööda kohtuid, tuhanded naised ootavad alimente ja jäävadki ootama! Paraku ei näe mees asja nii, et elatise tegelikeks ootajateks ja vajajateks on tema enda lapsed. Riigikogu liige Reet Roos, kes on aastaid seisnud üksikvanemate õiguste eest, on välja arvestanud, et hinnanguliselt 25 000 last ei saa Eestis kätte oma vanematelt väljamõistetud elatist.

On selge, et süsteem ei toimi. Kohtutäiturid, kes oskavad väga tõhusalt parkimistrahve sisse nõuda, osutuvad tihti abituiks elatusraha nõuete puhul. 2011. aastal suutsid kohtutäiturid laste leivarahaks muuta 35% neile üle antud nõuetest. Kõige suurem – 42% – oli see näitaja 2010. aastal.

Kui isikul on sissetulek, ent ta tahtlikult ei maksa lapsele elatist, on tegu kuritahtliku kõrvalehoidumisega kohustuse täitmisest. Ja jällegi – ka nüüd on vanemal igati lihtne maksmata jätta. Põhimõtteliselt võib Katri laste isa ära oodata, kuni kriminaalasi tema suhtes on algatatud, kanda seejärel laste arvele paar eurot ja ongi puhas poiss, kuni laste ema kogu protsessi otsast alustab.

Selle lõputu ringi katkestamise nimel tegutsebki rahvaesindaja Reet Roos. “Otsime lahendusi, kas ja kuidas on võimalik muuta seadusandlust ja kohtupraktikat nii, et kuritahtliku mittemaksmise korral rakenduks kriminaalkaristus ka sisuliselt.”

Reet Roos selgitab, et praegu on levinud skeem, kus makstakse ära tühine osa võlgu olevast summast. “Näiteks on üks konkreetne isa võlgu üle 20 000 euro. Kui naine soovis talle kriminaalkaristust, maksis papa ära kolm eurot, mille tulemusena kohtunik otsustas, et “on märke isa soovist last toetada”, ja loobus karistusest. Ma ei pea vist lisama, et rohkem pole see pere elatusraha näinud...”

Kuidas muuta reeglistikku nii, et kriminaalkaristust ikka kardetaks ja inimesed võlgu likvideeriksid? Ideid on erinevaid. Näiteks on pakutud, et võiks peatada võlgniku juhilubade kehtivuse. Reet Roos ootab kõiki sel teemal sõna sekka ütlema portaalis www.yksikvanem.com. Samas saab nõu küsida juristilt, leida psühholoogilist nõustamist ja pere­teraapiat sel raskel eluetapil.

Miks me sallime võlgnikke?

Roosi hinnangul on meie võlaõigusseadus, selle tõlgendused ja kohtulahendid ka üldisemalt väga võlgnikukesksed – olgu teemaks laste elatis või näiteks puuküürnike terror.

“Minu meelest on siin vaja tõsisemat avalikku arutelu. Paljud õigusspetsialistid väidavad, et see kõik tuleb Saksa õigusest ja seda muuta pole otstarbekas. Mulle aga tundub, et täna on võlgnik oluliselt rohkem kaitstud kui võlanõudja.”

Elatisevõlgnike avalikustamise radikaalse toetajana leiab Reet Roos, et meil on vaja teha tõsist tööd nii kohtunike, kohtutäiturite kui ka ühiskondliku suhtumisega. “Praegu sallime enda seas suhtumist, mis lubab oma kohustused laste ees täitmata jätta, sellega veel uhkustadagi ja olla riigis aktsepteeritud, kõrgel positsioonil inimene. Ega siis enamik võlglasi pole kodutud või töövõimetud! Suurem osa võlgnikke on elujõus mehed, kel oma firma ja miinimumpalk, korralik palk Soomes või lihtsalt väga hea advokaat. Aga nii see ühes toimivas riigis jääda ei saa!”

Kuidas elatist välja nõuda

• Elatise saamiseks on vanemal alati õigus pöörduda kohtu poole. Seda ka juhul, kui varem on elatise suuruses ja maksmise viisis kokku lepitud, kuid see lepe enam ühte poolt ei rahulda või üks pool ei käitu kokkuleppe kohaselt.
• Elatise taotlemiseks tuleb esitada kohtule hagi või maksekäsu kiirmenetlus. Kummalgi juhul ei pea maksma riigilõivu.
• Maksekäsu kiirmenetlus on lihtsam ja kiirem, kuid eeldab, et laps on alaealine, maksjast lapsevanem on kantud lapse sünniakti ning summa ei ületa 200 eurot.
• Kui vanemad kokkulepet ei saavuta, määrab elatise suuruse ja maksmise viisi kohus. Igakuine elatise määr ei või reeglina olla väiksem kui pool alampalgast, mis 2013. aastal on
160 eurot.
• Kuni kohtuotsuse tegemiseni on võimalik saada riigilt ajutist elatisabi.
• Kui täitemenetlus tulemusi ei anna, võib esitada politseisse avalduse, milles teatatakse, et elatist maksma kohustatud isik hoidub kõrvale kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Politsei algatab karistusseadustiku § 169 alusel kriminaalmenetluse.

Ärge andke alla!

Mida soovitate vanemale, kes isegi kohtutäituri abiga ei saa teiselt vanemalt elatist kätte?
Riigikogu liige Reet Roos: “Igal juhul nõudke elatis välja ja las see võlg koguneb! Ärge alistuge jutule “niikuinii sa minult midagi ei saa, ära parem näe vaeva”. Võlg ei aegu enne 30 aastat ja lapsel võib tulevikus siiski tekkida võimalusi raha välja nõuda. Kas või näiteks juhul, kui lahus elav vanem saab oma vanematelt päranduseks elamispinna. Riik peab siin tekitama olukorra, et võlg lapse ees kuuluks esmajärjekorras tasumisele ka siis, kui laps on jõudnud juba täiskasvanuikka.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid