2
fotot
Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Kaks meest on kaks meest

Haapsalus sajab. Näen oma märjas kasukas välja täpselt nagu vettinud rott. Libistan end jääd mööda edasi ja püüan üha kasvavas pimeduses leida maja, kus ma pole kunagi käinud. Eesseisev kohtumine teeb mind murelikuks: no miks peaks üksi poega kasvatav mees rullima minu ees oma elu lahti kui pärsia vaiba? Praotama võhivõõrale justkui õhuakna, et paistaksid kätte õhtud ja hommikud, paremad ja halvemad päevad. Aimata võib, et samu küsimusi esitab täna veel keegi.

Maja leitud, ei tea ma siiski, kummalt poolt siseneda. Helistan ja näen lähenemas pikka, tugeva kondiga meest. Teadsin, et Velle Riiel (43) on ehitusfirma juht. Aga lipsus ja pintsakus mehe asemel näen koduseid kehakatteid ning õlgadeni juukseid. Justkui raju bändimees, mõtlen. Ei, kaugeltki mitte nagu mahajäetud, lapsega isa.

Enne kui teed jooma istume, näitab Velle elamist. Toad on parajalt ruumikad, kummalegi mehele jagub oma olemist. Mugav ja käepärane, aga mitte joonlauaga mõõdetud korra järgi seatud. “Suurt remonti siin teha ei tasu. Oleme sundüürnikud,” kommenteerib ta elamist. “Iga kord kruvi seina keerates mõtled, et kellele.” Tagatoas istub laua taga tublisti väiksem mees ja heidab mulle korraks üleõlapilgu. Nonii, sellelt noormehelt siin ei kuule vist küll sõnagi.

Istume. Pereisa toob lauale suured kruusid ning meepurgi. “Mulle meeldivad magusad asjad,” ütleb pisut Puhhi moodi mees muhedalt. Loodan, et meetee sulatab ka sõnad lahti.

Eelarvamus nr 1: mees ei saa üksi lapsega hakkama

Hakkan siis pinnimisega pihta… et kuidas mehed ka üksi elavad? “Päris üksi elavad ainult karud metsas, mitte ini­mene keset linna,” vastab mees puiklevalt, enne kui alustab oma lugu.

“Lihtsalt kujunes nii,” sõnab ta napilt ja vaatab mulle otsa. “Seitsmes aasta pidi ju olema abielus kriitiline, ja meil oli see käsil. Nüüd oleme juba viis aastat kahekesi. Koos Martin Corneliusega (11). No ja kui meil see üritus laiali läks, võttis naine poisi – mõne nädala pärast pidi Martin minema esimesse klassi – ja kolis oma ema juurde. Pooleteise kuu pärast oli laps siin tagasi, asjad portfelliga kaasas.”

Mees peab väikese pausi ja lausub: “Ega ta valinud minu ja ema vahel. Ta valis lihtsalt kodu ja turvatunde. Juhtumisi olin kodus mina.”

Aga miks üldse lahku mindi? “Inimesed lihtsalt avastasid ühel hetkel, et elavad üksteisest mööda,” räägib Velle justkui kellestki teisest. Umbisikuliselt. “Et mees ei mõista naist ja naine meest. Kõik on ükskõik. Karmilt ükskõik.”

“Niisama lihtsalt?” viskan küsimuse õhku. “Eks mu alkoholilembus… see võis olla põhjus. Mõne aja ma muidugi lootsin, et Martini ema astub uksest sisse, tuleb tagasi. Siis mõistsin, et äraminek oli tema võimalus. Tal oli alati tahtmine edasi õppida ja nüüd ta siis õpibki Brüsseli Flaami ülikoolis ärimajandust.”

Eelarvamus nr 2: mehed süüa ei tee

Mismoodi siis kahe mehe päevad välja näevad, uurin edasi. “Ei erine need meie päevad teiste inimeste omadest midagi. Hommikul läheme lihtsama vastupanu teed ja kõnnime Teele kohvikusse. Noh, mitte päris alati… vahel teeme ikka kodus putru ka. Sel aastal on kuidagi kiireks läinud ja siis muutud mugavaks. Nõudepesu jääb nii ka ära. Martin võtab viineripiruka ja kartulisalati, mina heeringaleiva, salati ning suure kohvi. Siis viin Martini kooli. Ja edasi ootavad ehitusmehed ja objektid.”

Koolist tulles läheb poiss vanaema juurde. “Koolitööd käivad meil memme juhendamisel. Tema on pedagoog ja kehalise kasvatuse õpetaja,” räägib Velle. Aga siis muutub tema hääl tähtsaks: “Nüüd, viiendas klassis, oli poisil vägev tunnistus. “Esimesel veerandil – ei ühtki kolme, nii et isa ajas rinna kummi... Nojah, vanaema juures poiss siis õpib ja sööb. Vanaema topib talle ju pulgaga sööki suust sisse.” “Armukade, jah?” torkab Martin vahele.

Isa ei vasta, räägib hoopis poja trennidest. “Eks ta ole neid vahetanud ka. Käis jalgpallis, siis maadles, aga see ei meeldinud. Nüüd on automudelism ja laskmine. Mina jõuan koju kella viiest-kuuest ja teen õhtusöögi: kartulipudru, makaronid, sousti-kartulit, kuidas kunagi. Kõige rohkem teeme kartuliputru, aga ausalt – viimasel ajal harva. Nii palju valmis asju saab ju kätte.

Aga mis me koos teeme... Telekat vaatame, filmiõhtuid oleme korraldanud, vaatame komöödiaid.” Milliseid? Velle muheleb: “No enne peab ikka mõtlema, mis filmi öelda. Muidu pannakse kirja, ja mis siis saab, kui mõne nõmeda filmi ütled.”

Ja ta jätkab ühistegevuste loetlemist: “Siis… poes käime koos, sõidame ringi…” Selle koha peal lähevad Martinil silmad põlema ja ma kohe pean küsima: sina oskad ju ka sõita? “Jah, ja jää peal ka,” noogutab poiss. Velle lisab, et korraldas mitu aastat kohalikke jäärajasõite, aga… “Peab ikka Robert Lepikson olema, kui jõuad teha asju, mis sisse ei too.”

Eelarvamus nr 3: mehed on kodutöödega kimpus

No aga kodutöödega on kindlasti jama, olen juba ette kindel. “Ei tahaks küll eputada, aga no mis asjadega siis mees hakkama ei saa?” küsib Velle. “Igaüks oskab ju pesu masinasse panna ja välja võtta. Ikka must ja valge eraldi. Selle koha peal võtab Martin sõna: “Ja kui täitsa vajalik on, pesen mina nõusid...” “… või siis, kui kõik on otsas,” jätkab Velle. “Eile vaatasime, kes peab nõusid pesema… ja mina siis pesin,” teatab Martin.

Koristamise jutt toob isale meelde veel ühe ühistegevuse: “Kommiõhtuid oleme ka teinud.” Mis tähendab, et kommi kulub nii palju, kui kõhtu mahub, ühe eripäraga – kõik paberid visatakse põrandale. Siis on pärast tore koos koristada. Velle ei saa torkamata jätta: “Sina koristad vähem…”  Ja Martin ei jää võlgu: “… aga mina söön ka vähem.”

Kas siis kohe mitte miski pole raske? Velle mõtleb veidi: “Võib-olla lillepeenardega ei saa me nii hästi hakkama.” Ja Martin lisab: “Me ei viitsi neid teha.” Velle meelest eeldab aia korrastamine ikkagi naiste peent maitset. “Vaata, kui kaunis aed on memme juures, aga kuidas ta ka rabab!” On täiesti selge, et nii kaunist aeda kumbki küll ei soovi.

Eelarvamus nr 4: mehest pole lapsekasvatajat

Juhtub, et mõni isa on karm ja kõva keelaja. Kuidas teil? “Noh! Kas ma olen karm?” nõuab Velle Martinilt vastust, kulm kortsus, mispeale mõlemad naerda müristavad. “Või ikka olen?” tahab isa täpselt teada. Aga ei, Martini meelest lubab isa vist küll kõike, isegi sõprade poole ööseks jääda.

Velle möönab, et üritab piirata arvutikasutust. Ehkki piir olla tihti seal, kus meelde tuleb. Et siis poiss pahandada polegi saanud? “Ikka on,” vastab isa poja eest. “Siis, kui te vana-aastaõhtul aia ilutulestiku juppe täis loopisite...” “Aga sa ei pahandanudki,” meenub Martinile. “Nojah, te ju koristasite ära ka,” vabandab isa.

Kas poissi on raske üksi kasvatada? “Ei ole… no ma ei tea… tüdrukut pole ju olnud,” ebaleb Velle. Lisab aga, et tüdrukuga oleks lihtsam. Tema teeks kindla peale meelsamini naistetöid.

Mõte kasvatusest teeb Velle siiski tõsiseks. “Tahaksin, et Martinil läheks paremini. Mul jäi ju kõrgkooli astumata. Unistasin, jah, põllumajandusakadeemiast, tahtsin minna isa jälgedes mehhaniseerimisteaduskonda. Martinit paistab ka tehnika huvitavat.”

“Aga kokandus huvitab ka,” pole poiss isaga kohe päri ning räägib, et võib ise vabalt makarone ja mannaputru keeta. “Eriti hea mannapudru saab siis, kui paned sisse sinihallitusjuustu.” Kui jutt juba juustudele läks, leitakse üheskoos, et mida haisvam, seda maitsvam. Ning Martin suunatakse kööki, tegema Pikantse juustu võileiba.

Kuid enne veel on Martinil midagi varuks – oma retsept. “Võtad kaks saia ja paned õunamoosi vahele, lükkad võileivagrilli, ja ongi pirukas valmis.” Jajah, poissmeeste õunapirukas, mõtlen.

Aga milline peab isa meelest üks poiss olema? “Enda eest seisma, kui madinaks läheb,” on Vellel vastus varnast võtta. Isa ise paistab olema mehine enda eest seisja.

Vahel ikka tülitsete ka? Martin vaatab isale otsa ja arvab, et vahel ikka. Isa teab täpselt, millal. Siis kui poisi tuba on segamini. Mispeale Martin arvab, et see tuleb pigem sellest, et “sul on ju vahepeal vingumise tuju, siis on vaja kedagi, kelle peal ennast välja elada”.

Velle muigab: “Nojah, siinkohal oleks naist vaja, siis jääks Martin terve nahaga.” Kestvaid tülisid kumbki ei mäleta. Ega kauplemist, et kui sina teed nii, siis mina teen naa. “Ehk seepärast lähebki meil hästi, et pole kedagi kolmandat, kes kõrvalt ütleks, et tegelikult on asjad hoopis nii.” Aga kelle sõna peale jääb? “Ikka raskema, pikema ja toredama sõna,” teab isa.

Eelarvamus nr 5: laps peab kasvama koos emaga

Mõni ütleb, et Martin on isa moodi, mõni jälle, et ema moodi. “Mul on ema silmad,” ütleb Martin ilmse uhkusega, aga usub, et tihtipeale on ta isasarnane. Velle on enesekriitiline: “Ma pole küll mingi kullatükk olnud. Ehk tuleb poisist parem ilmakodanik. Olin hästi… noh, ikka paras juurikas. Ja läbi aegade olnud üks äraarvamatu kodanik. Teinud täpselt seda, mida ise tahan – võimaluste piires muidugi. Aga ka naine oli mul väga kange, ju ta teadis, mis ta tegi. Käib praegu Belgias ülikoolis ning elab Prantsusmaal.”

Pärin, mismoodi Martin emaga suhtleb. Selgub, et interneti vahendusel kohtutakse päris tihti. Martin näitab uhkusega ema kingitud ägedat telefoni. “Noh, koledat ju ei saaks kooli kaasa võtta,” muheleb Velle. Martin räägib, kuidas ta aasta tagasi emal külas käis. “Hästi lahe oli. Ent ma olin seal vähe aega, viie päevaga ei jõua ju eriti kuskil käia.”

Aga kui saaks ema juurde välismaale elama minna? “Eestist ei tahaks ära minna. Sõbrad on siin ja... lihtsalt ei taha,” arvab poiss. “Ega vist julgeks ka, kõik on nii teistmoodi. Kuigi prantsuse keelt võiks ju õppida.” Paistab, et Martinil on otsus tehtud.

Mis veel Martini otsustada on? “See, mis me sööme,” ütleb Velle ja poiss lisab: “Me ju arutame koos.” “Aga kalasupp sulle ikka ei sobi,” muigab isa, “ütled, et kala haiseb.” Mispeale Martin arvab, et seda võib isa vabalt üksi süüa. “Pealegi, sa sööd igal hommikul kala. Heeringaleibu.”

Eelarvamus nr 6: mehed ei räägi

Provotseerin – ehk ongi naisteta elu parem, keegi ei utsita ega näri? Velle on nõus, närvidele mõjuvat see kasulikult, kui saad ise otsustada. Arvab aga, et kõige paremini sobib talle visiitabielu, kus kohtutakse nädalalõppudel. Nagu nemad Kerstiga.

Küsin Martinilt: kuidas tundub, et isal on tüdruksõber? “Poiss-sõber oleks igal juhul naljakam,” arvab ta. Õhtust on juba mitu tundi otsa saanud. Ehk olen siiski midagi olulist küsimata jätnud?

“Mina jälle mõtlesin ennist, et ei räägiks üldse midagi,” arvab seepeale Velle ja peab õhtu pikima monoloogi: “Minu arust on vale, et ühiskond kõik kohustused naiste kaela keerab. Rootsis võtavad isad ju tihti lapse sündides puhkust...”

Ja räägib julgustuseks: “On see siis mõistusevastane, kui isa lapse kasvatamisega hakkama saab? Mees peab end niigi naisest paremaks, tugevamaks, osavamaks, vaimukamaks… ei, ilusamaks vist mitte. Ja kui tuhanded naised kasvatavad üksi lapsi, miks siis mehed sellega hakkama ei saa? Otse vastupidi, mulle on see palju juurde andnud.

Olen märksa distsiplineeritum ja arukam inimene kui varem. Lapse emaga elades ei pidanud ma kinni kellaaegadest, tulin ja läksin, nagu meeldis. Nüüd enam nii ei saa. Jah, Martin on mind raudselt paremaks inimeseks muutnud.

Kui poisiga kahekesi jäime, pelgasin end usaldada. Jätsin kõigepealt alkoholi maha, siis suitsetamise ka. Vahepeal mõtlesin küll, et appi, mis minust niiviisi järele jääb. Kui suitsetamise lõpetasin – ma olin ahelsuitsetaja –, lubasin taas pisut alkoholi… see on mu nõrk koht. Aga ju ma olen nüüd kaaskodanike ja ühiskonnanormidega vaikselt paika loksunud. Nojah, ja mu emal on eriti hea meel, et tema laps on nüüd korralik.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid